...et rõivakeelud ja – seadused määratlesid kleidisaba ja käiste pikkuse, peakatte kõrguse, kinganinade pikkuse, ehete koguse ja rõivaste materjali. Mis oli aadlidaamile lubatud, oli kaupmeheemandale keelatud.

... ehkki juba 12. sajandil valmistati ette meedikuid, oli keskaegsel arstil peamiselt kaks diagnoosi panemise vahendit – pulss ja kuseklaas. Haavade sidumine ja kirurgia oli madalama astme – habemeajaja – kohustus.

...et keskajal oli relv ilus mänguasi, turniirid suured pidupäevad ja meeldiv meelelahutus, sõda amet ja lahinguväli asendas seltskondlikku läbikäimist.

...ka kerjused moodustasid käsitööliste eeskujul tsunfte, kus kehtisid ranged eeskirjad.
Varastel olid oma sellieksamid ja meistritööd. Meistritööks peeti kirikus põlvitava naise vöökukru tähelepanematut äralõikamist ja inimsuuruse riietatud nuku taskute tühjendamist nii, et ükski kelluke, mis kujule külge oli riputatud, helisema ei hakkaks.

... timukad kandsid punast rõivastust, et nad kaugelt märgatavad oleks ja linlased teisele poole teed saaks minna.

...keskajal leiutati käärid ja nööbid (1300- a algul). Naiste ja meeste eri pooltele kinnitatavad nööbid on pärit keskajast.

...kauniks peeti pikka nõtket keha, pikki juukseid, moes oli hele nahk, mida valgendati spetsiaalse pastaga. Otsmikujuuksed ja kaela piirkona juuksed aeti maha, kulmukarvad kitkuti õhukeseks, et tekitada mulje pikast inimesest.

...pruut sai pulmas näidata viimast korda oma juukseid, peas kanti ehtena kuld- või
hõbekrooni või paela, millele olid kinnitatud lilled. Abielunaise juuksed pidid olema kaetud.

...rüütli kasvatamine algas väga varakult ( 7-a ). 10 – aastaselt saadeti poiss kodust ära võõrasse ümbruskonda, kus ta alustas „õpinguid” paaêi ja relvakandjana, rüütliks löödi 21- aastselt.