Audru naise rahvarõivaülikond

Audru kihelkond asub Pärnumaal. Audru kihelkonnas kantud rahvarõivad kuuluvad üldiste tunnuste järgi Pärnumaa rahvarõivarühma. Naiste rõivatagavarasse kuulus mitmesuguseid esemeid. Särgid, seelikud, peakatted, põll (abielunaistel), vööd, rätte mitmest materjalist ja mitmeks otstarbeks (kaela ja pähe sidumiseks). Loomulikult ei tuldud toime ka soojaandvete rõivasteta: villased õlakatted, pealisrõivaid (villane kampsun e vamps ja pikk-kuub, lambanahkne kasukas). Rohkesti kulus jalakatteid - sukki, sokke, sukapaelu, aasta jooksul vähemalt 2-3 paari kindaid. Aegade jooksul muutusid rõivamoed. Siin kirjeldatud rõivamood oli kandmisel 1870. aastatel.

Pärnumaal kantud villastele rõivastel olid iseloomulikud lambapruunid või mustad toonid. Piirkonnas püsisid rahvarõivad kaua: naised kandsid neid veel 20. sajandi algul.

Särk. Särk oli nii alus- kui ka pealisrõivas. Veel 19. sajandi keskpaiku peeti täiesti kombekohaseks, et naistel oli suviti seljas ainult särk, millele oli peale mähitud vöö, abielunaistel oli ka põll ees. Särk tehti peenemast linasest pihaga ja jämedama takuse alaosaga (alusega), mis pandi pikiriidest. Kaelaava lõigati T-kujuline, piki õlgu õmmeldi õlalapid. Pidulikud särgid tehti kortskäistega - varrukasuu koguti tihedasse nõelkurdu ja õmmeldi otsa värvel. Õlalapid kaunistati punasest niidist (nn maagelõngast) püvisilmtikandiga ja valge põimpiluga. Valge põimpiluga ja tikkpisteridadega on kaunistatud ka varrukavärvlid. Viimaste ääres on veel sõlmtagid. Tikkpisteread ja sõlmtagid tehti selleks, et ese kulumisele paremini vastu peaks.

Seelik. Eesti Rahva Muuseumis on Audrust palju seelikuid. 19. sajandi alguseks oli vaipseeliku välja vahetanud kahar, pikitriibuline seelik, mille nimetus oli siin kiutkört. Seelikuriie kooti linase lõime ja villase koega koeripstehnikas.
Vanade seelikute triibud olid umbes vaksalaiused puupunased, potisinised või kivisinised. 1870-ndatel aastatel hakati kitsamaid triipe tegema; põhi oli ühevärviline punane, aga vahel ka sinine või roheline. Sellistel seelikutel võis all olla rohelist, sinist ja punast kalevit. Pikkus ulatus alla poolt säärt, peaaegu jalakondini.
Seelikud õmmeldi põikiriidest. Kanga laius andis seeliku pikkuse. Kui moes olid pikemad seelikud, õmmeldi seelikule pikenduseks toot, mis kaeti kas poest ostetud värvilise (Tõstamaal vana traditsiooni kohaselt enamasti punase) villase paelaga või terve kördirassiga, s.o. laia punase kaleviribaga, millele kinnitati kard- ja muid paelu.
Voldid on üldiselt olnud sissepressitud. Kui toot määrdus, harutati see lahti, pesti puhtaks ja õmmeldi tagasi. Seepärast tuleks toot kinnitada käsitsi üsna hõredate pistetega. Lääne-Eesti triipseelikutel säilis põliselt vana allääre kaunistus - värvilistest villastest lõngadest palmitsetud äärepael - ai.

Audru seelikuid on nii Tartus Eesti Rahva Muuseumis kui Pärnu Muuseumis rikkalikus valikus (kokku 18 seelikut)t. Audru seelikuid võib lugeda kolme kategooriasse:
Seelik A 76: 6. Kört, 3-4 cm laiad punased ja mustad püsttriibud, peenemad mustad või kollased jooned keskel, värvlist volditud. Tegi Aari arud Jõõpre vallas Mõisa külas ca 1870 aastal.

Teiseks rühmaks võib lugeda sõbakirjalisi seelikukangaid. Sõbakirjalised kooti samuti linasele lõimele ja mustrikorra vahepeal kasutati koeripsi. Sellises tehnikas kootud seelikute värvigamma oli suur. Põhivärvideks võis olla kärtssinine, (ERM A 76: 6)
Allservas kasutati kõiki kaunistusviise: erineva laiusega poepaelu, punast kalevit, sik-sak-paela ning kõige all veel käsitsi punutud lõngapaelu. Punutud lõng oli kas punane, roheline või pruunikas. Tavaliselt keerutatud, palmitsetud või neljatahuline.

Vöö. Vööd olid kitsad, 2-3 sõrme laiused. Vöö oli valgele linasele põhjale korjatud värviliste villaste kirjadega, milles 19. sajandi keskpaigani domineeris madarapunane, sajandi teisel poolel aga erkpunane toon. Vöö mähkimist alustatakse seeliku värvli pealt vasakult küljelt, vöö keeratakse 3-4 korda ümber keha, jättes iga ülemise vöökorra alt eelmise korra alumise ääre paistma. Ots peidetakse vöökordade alla. Vöö kandmist põhjendati vanasti tervise hoidmise vajadusega ja mitmete maagiliste uskumustega. Vööd hakkasid tütarlapsed kandma juba lapsena, et nad kasvaksid keskelt peenikeseks. Naised kandsid vööd särgil, vahel seoti teine vöö veel seelikuvärvli peale.

Kampsun, siiludega vamps, siiludega kuub. Vamps õmmeldi tumedast lambapruunist villasest kangast. Seda kanti suvel pealisrõivana, talvel pikk-kuue all.
Vampsiks nimetati siiludega kuube kahe seljataga oleva kolmenurgelise siilu järele. Vamps oli õige lühike, sest körti kanti õige kõrgel.

Põll. Põlle kandsid Audrus ainult laulatatud naised, neiud mitte kunagi. Vanemad põlled olid linased, mida kanti ka 19. sajandilgi. Kirikupõlledena hinnati eriti õhukesest klaarriidest põlled.

Tanu. Tanu moodustati kahekorra kokkumurtud ristkülikukujulisest riidetükist ja seda toestati pealaele seotud juuksekrunniga. Audru torutanu oli poeriidest, tugevasti tärgeldatud, valge. Tanu pitsid olid linnast toodud nn vene ja soome pitsid. Et ta peas püsiks, tuli pea ümber panna lint (rikenpael), mille külge tanu eest nõelaga pisteti. Kuklast kuni kõrgema harjani keerati tanule ümber siidpael, sidudes otsad üles rosetiks, mis koosnes kahest lahtiste otstega aasast. Tanusid kaunistatud ka lillkirjaga, kuid see oli kutseliste tikkijate töö ja päris rahvaomaseks see seal ei saanudki. Tanud tehti kodus. Sisemiste papist osade tarvis olivad külades meistrid olemas, sest igaüks ei saanud nende tegemisega hakkama. Lint, mis tanu ees viide porti oli seotud, osteti linnast. Taga oli tanu korrude sisse veel paar pööga nõela torgatud. Pits ümber tanu ääre nimetati kirjadeks – tanu kirjad. Juuksed soetii ülesse ja keerutai pealalele tanu alla tuuti. Et tanu liikudes ja väljas tuule käes pööst maha ei kukuks pisteti ta iseäraöliste neõeltega juuste külge kinni.

Rätid. Välja minnes pandi kaela üks valge rätt ja teine kirju. Valge oli tavaliselt linane või puuvillane. Kirju ehisrätt oli enamasti suur, siidist või villasest, heledakirjaline, lilleline. Domineeriv värv kirjas oli punane. Kõigepealt pandi valge rätt kahekorra kolmnurkselt üle õlgade, otsad pisteti ette vöö vahele. Kurgu alt pandi see nõelaga kinni nii, et krae paistma ei jäänud. Samal viisil seoti peale kirju rätt. Selle voldid seati laiali nii, et need vammuse punase ääre peale tulid.

Ehted.Ehteid oli Pärnumaa naistel rikkalikult. Särgikaelus kinnitati vitssõle ja väikese preesiga. Pidupuhkudeks seadsid naised keset rinda kuhiksõle või suurema preesi, mis võis olla punaste klaassilmadega (silmalise preesi) või ilma. Helmed pidid naisel alati kaelas olema. Naiste uhkuseks olid kaelarahad.

Sukad. Audrus kanti laia säärekirjaga sukki, kus kollane värv (lehe- või karikakrakollane) koos lambapruuni või tumesinisega moodustas kirjapinna. Seda lõikasid punased paralleelsed read. See lai kiri kattis peaaegu terve sukasääre, ainult kämblalaiune põlvepealne oli ilma kirjata, lammaskarva. Peale selle oli pahkluu kohal punase ja sinisega kootud kiri.

Sarnaselt naaberkihelkonnale Tõstamaale kanti ka Audrus roositud sukki. Need olid valged villased sukad, millel värviliste villaste lõngadega kootud madalpistetaoliste motiividega, roosidega, kiri. Kiri käis mõlemal pool ülevalt pahkluuni, kus jagunes keskelt kaheks ja jätkus ühe otsaga kannani, teisega varvasteni.

Jalatsid. Jalatsiteks olid tömbi ninaga pastlad. Neid valmistati peamiselt veisenahast. Väga tähtsaks peeti, et nöörid oleksid hästi valgeks pleegitatud. Pidulikeks jalatsiteks olid mustad kingad.