Pikk-kuub

Eestlaste tähtsaim soojaandev kehakate oli villane pikk-kuub. Pikk- kuube pidasid meie esivanemad ka kõige pidulikumaks kehakatteks. Vanemad pikk-kuued sarnanevad lõikelt särgiga, siit on tulnud ka vanades allikates leiduv ja tihti segadussegi ajav nimetus villane särk, suur särk. Pikk-kuuegi kehaosa moodustub kokkumurtud riidelaiast nagu särgilgi. Vanemad kuued on õmmeldud käsitsi linase niidiga. Servade tugevdamiseks, samuti hargnemise vältimiseks on mööda lõike serva õmmeldud laisalõng, mis mõjub kui kaunistusvõte, eriti kui selleks on kasutatud kontrasttoonis villast lõnga.
18. sajandi teisest poolest hakati lõunapoolsemas Eestis kuuele punaseid nööre ehk kaaruseid peale õmblema. Mõnel pool öeldi, et nööride järgi on võimalik jõukust näidata: mida rikkam inimene, seda rohkem nööre. Mandri-Eesti ülerõivaste kõige vanapärasemaid lõikeid näeme mulkide pikk-kuubedel. Need on kahekorra pööratud kangalaiast sirge kehaosaga, mis andis kuuele laia üldilme. Esiosa lõhestati kaheks hõlmaks, lisati laiendussiilud ja varrukad.
Kuni 19. sajandi keskpaigani olid meeste ja naiste pealisrõivad sama lõikega. Pikk-kuub õmmeldi toimsest täisvillasest riidest, vastupidavamaks ja paksemaks muutmiseks riiet vanutati. Musta kuue saamiseks riiet värviti, kahjati lepakooremustaks, võimalusel kasutati poevärve.

Karksis, Hallistes, kohati ka Helmes 19. sajandil kantud pikk-kuued.

Pikk-kuube kutsuti siin vammus, särk. Siinsete pikk-kuubede eriliseks tunnuseks on ühtlaselt lai seljatükk. Selja- ja esiosa moodustub kahekorra kokkumurtud riidelaid, murdekoht jääb õlale. Külgedele, st hõlma- ja seljatüki vahele õmmeldi kolmnurgakujuline siil, mis ulatub kaenla alla. Et vammus eest kokku hoiaks, õmmeldi kummagi hõlma sirge kangaserva külge siil. Esisiilude tipud ulatusid vöökohast kõrgemale ja jäid vammuse kinnitamisel veidi vaheliti. Küljeõmbluse ja siilu vahele jäeti püstine taskukotita taskuava. Krae, kaalatagune pandi naiste vammusele tavaliselt pruun, rohekas või hall, meeste omale sinine või rohekas. Krae oli umbes kahe sõrme laiune, otste suunas ahenev ning kurgu alt see kokku ei ulatunud. Varrukad tehti kas ühest tükist või siiludega

Naiste vammus kinnitati umbes rinna alt mõne haagiga, meeste vammuse hõlmu hoidis koos pealeseotav kõlavöö (Hallistes kasutati ka telgedel kootud või ostetud villast kamlottvööd).
Vahel on mööda varrukasuud, hõlmaservi ja alumist äärt pistetega kinnitatud tagasihoidlik peenike punane või punane-roheline korrutatud lõng. 19. sajandi lõpupoolel täienes lõige õlaõmblusega. Kuna sel ajal hakati rikastes Mulgimaa peredes ka õmblusmasinat kasutama, siis ongi õlaõmblusega pikk-kuued tihti juba masinatega õmmeldud. Jõukamate meeste vammuste hõlmaääri ja varrukasuid vooderdati punase kaleviribaga, mis liikumisel nähtavale tuli. Seda tüüpi pikk-kuued on suhteliselt pikad, ulatudes sääremarja alla.

Paistu, Tarvastu ja Helme kihelkonnas kanti 19. sajandil puusadega, punase kaaruspaelaga kaunistatud pikk-kuubi. Selg on ühtlaselt lai, vanemad kuued on õlaõmbluseta, kehaosa moodustub kahekorra kokkumurtud kangalaiast, nii et ühest poolest sai selg, teisest esiosa. Hõlmade sirge serva külge õmmeldud kumerdatud otsaga siilud on erineva pikkusega. Siiludest lühem ulatub vöökohani, teine siil ulatub rinnakõrguseni. Kuube kanti nii, et pikema siiluga hõlm jäi lühema siiluga hõlma alla. Kaelaava lõigati kaarjalt ning õmmeldi külge värvilisest (pruunist, sinisest, rohelisest) kalevist, hiljem on mõnel uhkemal ka sametist krae, kaalatagune. Krae on umbes kahe sõrme laiune, otste suunas ahenev ning kurgu alt kokku ei ulatu.
Külgedele lisati laiust ülevalt kumerdatud siiludega, mis ulatusid keskkohast veidi ülespoole, moodustades külgede ülaosas väikesed kühmud, puusad. Siinkandis peeti ilusaks järskude ja kõrgete puusadega kuubi. Et puusad oleksid ümarad ning üleval püsiksid, seati siilu sopi sisse paar kihti riiet ja õmmeldi vöökoha kõrguselt põigiti kinni või tepiti koguni läbi. Küljesiilude vahele jäeti kämblalaiuselt alläärest ülespoole ulatuv lõhandik ehk raius, mille kohale on õmmeldud põiki punane kaleviriba, lõhandikulapp. On ka selliseid naiste ja meeste vammuseid, kus varrukasuus on käeseljale ulatuvad keelekujulised pikendused – käänused. Need olid uhkematel. Käänused on vahel värvilise kangaga vooderdatud, õmblusmasinaga õmmeldud kuubedel ka tepingutega kaunistatud. Käänuseid sai varruka peale pöörata, külmaga aga käelabale tõmmata.
Idapoolsete mulkide kuubede kõige silmahakkavam tunnus on rikkalik punasest, naistel vahel ka punasest ja rohelisest kaarusnöörist kaunistus, siit tuleneb veel üks nimetus nööritud kuued.
Kaarusnöörid on mööda hõlmu kahes kuni viies reas, tehes sisse silmuseid, kõõrusid. Sirged nöörid piiravad varrukasuud ja kraelappi, puusadel lähevad aga mööda siilusid. Lõhandiku lapp on ümbritsetud kõõrutatud nööridega. Sageli on nööridest keeratud väikesed kolmeharulised käpad. Kõige rikkalikumate kaunistustega on Tarvastu ja Paistu naiste nöörkuued. Pikk-kuub ulatus umbes poole sääreni. Kuubede hõlmad kinnitasid naised rinna alt paari haagiga. Mehed sidusid peale kõlavöö (Helmes hakati kasutama ka telgedel kootud vöid, Tarvastus labases tehnikas võrkvöid). Jakob Hurda korrespondent Jaak Käger teatab 1889. aastal Tarvastust, et mustad särgid õmmeldakse nüüd masinaga, lõikelt on samad mis varemgi, ainult veidi lühemad ja varrukakäänused jäetakse ära. Särke aga kaunistatakse endiselt õige rikkalikult nööridega ning jõukamad mehed vooderdavad hõlmaääred punase kaleviga. Noormehed kannavad sellist särki uuemoelise ülikonnaga, neiud-noorikud aga sageli linnariidest kleidi peal.