Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit


 

Tõstamaa rahvarõivad

levaade Tõstamaa kihelkonna rõivaist Tõstamaa kihelkond asus Pärnumaal ja kuulus Lääne-Eesti rahvarõivarühma (vt joonis 1).

Joonis 1.

Eestimaa kubermang ja Liivimaa kubermangu põhjaosa 19. saj. keskpaiku (Kaarma, Voolma, 1981, lk 20)

Lääne-Eesti keskosale olid iseloomulikud lambapruunid või mustad ülerõivad ja meeste ülikonnad. Erinevalt Põhja-Eestist kandsid naised siin käiste asemel pikkade varrukatega särki ja õlarätti. Omapärased olid meeste kuubede vasknööpidest kaunistused. Erinevusi oli ka kihelkonnasiseselt. Piirkonnas püsisid rahvarõivad kaua: naised kandsid neid veel 20. sajandi algul. Naiste ülikonna põhiosad olid särk, seelik, vöö, kampsun, õlarätt, abielunaistel ka põll ja tanu.

 

Särk

Lääne-Eestis ja saartel oli levinud pikk varrukatega naistesärk (vt joonis 2).

Joonis 2. Lääne-Eesti naistesärk (Kaarma, Voolma, 1981, lk 28) Tõstamaalt on 19. sajandi keskpaigast Eesti Rahva Muuseumis vaid üks taoline särk: ERM A509:4836.

Särk oli nii alus- kui ka pealisrõivas. Veel 19. sajandi keskpaiku peeti täiesti kombekohaseks, et naistel oli suviti seljas ainult särk, millele oli peale mähitud vöö, abielunaistel oli ka põll ees. Tütarlapsed käisid neiuikka jõudmiseni särgiväel. Lastesärgid olid õmmeldud jätkuta, ühest tükist. Alasega särki hakati kandma koos seelikuga (Raidla 2002, lk 6).

Särk tehti peenemast linasest pihaga ja jämedama takuse alaosaga (alusega), mis pandi pikiriidest. Kaelaava lõigati T-kujuline, piki õlgu õmmeldi õlalapid. Pidulikud särgid tehti kortskäistega - varrukasuu koguti tihedasse nõelkurdu ja õmmeldi otsa värvel (Kaarma, Voolmaa 1981, lk 279). Erinevalt joonisel 2 olevast särgist kroogiti Tõstamaal kaelus vaid seljaosal kitsa kantpaela külge, eest tõmmati see kokku krookpaelaga. Õlalapid kaunistati punasest niidist (nn maagelõngast) püvisilmtikandiga ja valge põimpiluga. Valge põimpiluga ja tikkpisteridadega on kaunistatud ka varrukavärvlid. Viimaste ääres on veel sõlmtagid. Tikkpisteread ja sõlmtagid tehti selleks, et ese kulumisele paremini vastu peaks.

Seelik

Eesti Rahva Muuseumis on Tõstamaalt palju seelikuid. 19. sajandi alguseks oli vaipseeliku välja vahetanud kahar, pikitriibuline seelik, mille nimetus oli siin kiutkört. Seelikuriie kooti linase lõime ja villase koega koeripstehnikas (Kaarma, Voolmaa 1981, lk 280).

Vanade seelikute triibud olid umbes vaksalaiused puupunased, potisinised või kivisinised. 1870-ndatel aastatel hakati kitsamaid triipe tegema; põhi oli ühevärviline punane, aga vahel ka sinine või roheline. Sellistel seelikutel võis all olla rohelist, sinist ja punast kalevit. Pikkus ulatus alla poolt säärt, peaaegu jalakondini (Haas 1921, lk 229-496).

Seelikud õmmeldi põikiriidest. Kanga laius andis seeliku pikkuse. Kui moes olid pikemad seelikud, õmmeldi seelikule pikenduseks toot, mis kaeti kas poest ostetud värvilise (Tõstamaal vana traditsiooni kohaselt enamasti punase) villase paelaga või terve kördirassiga, s.o. laia punase kaleviribaga, millele kinnitati kard- ja muid paelu.
Voldid on üldiselt olnud sissepressitud. Kui toot määrdus, harutati see lahti, pesti puhtaks ja õmmeldi tagasi. Seepärast tuleks toot kinnitada käsitsi üsna hõredate pistetega. Lääne-Eesti triipseelikutel säilis põliselt vana allääre kaunistus - värvilistest villastest lõngadest palmitsetud äärepael - ai (Kaarma, Voolmaa 1981, lk 280).

Tõstamaal kanti kardadega seelikuid veel 20. sajandi alguskümnendilgi. Tööseelikutel kardu ei olnud (Haas 1921, lk 229-496).

Vöö

Vööd olid kitsad, 2-3 sõrme laiused (Haas 1921, lk 229- 496). Vöö oli valgele linasele põhjale korjatud värviliste villaste kirjadega, milles 19. sajandi keskpaigani domineeris madarapunane, sajandi teisel poolel aga erkpunane toon (Kaarma, Voolmaa 1981, lk 280).

Vöö mähkimist alustatakse seeliku värvli pealt vasakult küljelt, vöö keeratakse 3-4 korda ümber keha, jättes iga ülemise vöökorra alt eelmise korra alumise ääre 1-2 cm võrra paistma. Ots peidetakse vöökordade alla. Vöö kandmist põhjendati vanasti tervise hoidmise vajadusega ja mitmete maagiliste uskumustega. Vööd hakkasid tütarlapsed kandma juba lapsena, et nad kasvaksid keskelt peenikeseks. Naised kandsid vööd särgi all, vahel seoti teine vöö veel seelikuvärvli peale. On teada, et vööd ei võetud isegi ööseks ära (Manninen 1927, lk364; Tõnurist 2003, lk 58; Raidla 2002, lk 10).

Tõstamaal on 1913. aastal tehtud muuseumi jaoks üks 54 erineva kirjakorraga kirivöö (ERM 14504). Mustrite meeldejätmiseks ja näitamiseks on vöökudujatel endilgi paljukirjalisi vöid vaja läinud (Astel 1998, lk16). Omapärased on 19.sajandi lõpus ja 20. sajandi algul Vigalas, Audrus ja Tõstamaal levinud inimfiguuride ja taimeaineliste motiividega vööd (ibid., lk 125).

Kampsun

Kampsunit kanti Lääne-Eestis juba hiljemalt 18. sajandi lõpul. Seda olevat kantud suvel pealisrõivana ja talvel pikk-kuue all. Kampsun olnud “väljaskäimariie” ja kantud seda sooja pärast. Suvisel ajal koduoludes käidi särgi- ja seelikuväel. Varasemad kampsunid sarnanesid materjalilt, lõikelt ja kaunistustelt sama paikkonna pikk-kuue pihaosaga. Tõstamaal kanti puusadega (e. händadega) kampsunit (vt joonis 3). Sellel lisanduvad küljeõmblustele väikesed siilud, mis moodustavad puusi (Kurrik 1938, lk 125). Kampsuni pikkuseks oli vaks alla vööd, rinnaesise väljalõige ulatus vööni. Voodrit ei olnud. Mõisarahval oli hõlmadel risti neli 10 cm pikkust ja 3 cm laiust punast kaleviriba (Haas 1921, lk 229-496). Sellist kampsunit kutsuti vampsiks, vammuseks või peltsiks ja sellisena püsis see kuni linnamoele üleminekuni. Tõstamaal ilustati kampsunit punaste nööride e. kaaruspaeltega ja punaste kaleviribadega. Kampsuniga kanti alati siidrätti, mis kattis särki rinna eest. Rätikule kinnitati keskmise suurusega kuhiksõlg ja kodaratega rahasid kanti kaelas ühe või mitme reana.

Joonis 3. Kampsun (Manninen 1927, lk 285)

Põll

Põlle kandsid Tõstamaal ainult laulatatud naised, neiud mitte kunagi (Manninen 1927, lk 317). Vanemad põlled olid linased, tikandite ja pitskaunistustega, Pärnumaal püsisid need 19. sajandilgi. Hinnatud olid õhukesest klaarriidest põlled (Kaarma, Voolmaa 1981, lk 280). Eraldi olid kiriku- ja igapäevased põlled. Esimesed olid enamasti poeriidest. Tõstamaal tehti “väljaskäimapõlled”, nii kaua kui mäletatakse, ostetud või “rikitud” riidest (Manninen 1927, lk 319). Põllepaelad on soovitav õmmelda nii pikad, et neid saaks selja tagant läbi tuua ning ees sõlmida. Nii saab sõlme ilusasti vööga katta (Tõnurist 2003, lk 25).

Tanu

Tanu moodustati kahekorra kokkumurtud ristkülikukujulisest riidetükist ja seda toestati pealaele seotud juuksekrunniga (Kaarma, Voolmaa 1981, lk 282). Tõstamaa torutanu oli poeriidest, tugevasti tärgeldatud, valge. Tanu sopp oli plisseeritud umbes poole kõrguseni. Kurrupaelaga kuklas seotud, langes ta poolkaares tahapoole. Sopi teravale otsale anti seda laiali vajutades pardinoka kuju. Kurrupael ei ulatunud kunagi tanu kaunistava pitsini. Eesäärest, umbes üle kõrvade ulatudes, kattis sile, kurrutamata osa pead. Kurrud koondusid kuklasse, kus sõlmiti kurrupael - selle abil tõmmati tanu sopp tahapoole kõveraks. Tanu pitsid olid linnast toodud nn vene ja soome pitsid (Kurrik 1938, lk 125). Pitsi alumise serva sisse aeti niit, et pits hästi siledalt vastu pead liibuks. Altpoolt seisis tanu peas poollängus. Et ta peas püsiks, tuli pea ümber panna lint (rikenpael), mille külge tanu eest nõelaga pisteti. Viidates ajakirjale Linda (1900, nr.28, lk 449) kirjutab Manninen, et ühe haruldase teate järgi olevat torutanudel vanasti olnud sees pikad pirrud, mis neid püsti hoidnud. Kuklast kuni kõrgema harjani keerati tanule ümber siidpael, sidudes otsad üles rosetiks, mis koosnes kahest lahtiste otstega aasast. Taga rippus terve hulk kitsamaid mitmevärvilisi siidlinte (liiad lindid). Tanu olevat olnud nisutärklisega tärgeldatud - kui ta vähegi märga sai, siis oli ta otsas ja teda pidi uuesti triikima. Tõstamaal on tanusid kaunistatud ka lillkirjaga, kuid see oli kutseliste tikkijate töö ja päris rahvaomaseks see seal ei saanudki (Manninen 1927, lk 71-72).

Rätid

Välja minnes pandi kaela üks valge rätt ja teine kirju. Valge oli tavaliselt linane või puuvillane. Kirju ehisrätt oli enamasti suur, siidist või villasest, heledakirjaline, lilleline. Domineeriv värv kirjas oli punane. Kõigepealt pandi valge rätt kahekorra kolmnurkselt üle õlgade, otsad pisteti ette vöö vahele. Kurgualt pandi see nõelaga kinni nii, et krae paistma ei jäänud. Samal viisil seoti peale kirju rätt. Selle voldid seati laiali nii, et need vammuse punase ääre peale tulid (Haas 1921, lk 229-496).

Ehted

Ehteid oli Lääne-Eesti naistel rikkalikult. Piduliku ülikonna eheterohkuselt jäid nad alla ehk ainult setudele. Särgikaelus kinnitati vitssõle ja väikese preesiga. Pidupuhkudeks seadsid naised keset rinda kuhiksõle või suurema preesi, mis võis olla punaste klaassilmadega (silmalise preesi) või ilma. Helmed pidid naisel alati kaelas olema. Need sai juba väike tütarlaps esimese hamba tulekul ja edaspidi loeti helmeste puudumist äärmise vaesuse tunnuseks või koguni häbistavaks. Lääne-Eesti naiste uhkuseks olid kaelarahad, mida piduliku rõivastusega (eriti ala keskosas) riputati kaela tervete komplektidena - paatritena. Üldiselt koosnes Lääne-Eesti paater kolmest vaheldumisi kõvade klaashelmestega traadile lükitud kannaga rahade reast (Kaarma, Voolmaa 1981, lk 283). Rahahelmed olid kivist või klaasist, rikkamail hõbedast (Haas 1921, lk 229-496).

Sukad

Tõstamaal esines nn Pärnu ranna tüüpi sukk. Seda iseloomustas lai säärekiri, kus kollane värv (lehe- või karikakrakollane) koos lambapruuni või tumesinisega moodustas kirjapinna. Seda lõikasid punased paralleelsed read. See lai kiri kattis peaaegu terve sukasääre, ainult kämblalaiune põlvepealne oli ilma kirjata, lammaskarva. Peale selle oli pahkluu kohal punase ja sinisega kootud kiri (Manninen 1927, lk 449).

Sarnaselt Põhja-Viljandimaale olid Tõstamaale iseloomulikud ka roositud sukad. Need olid valged villased sukad, millel värviliste villaste lõngadega kootud madalpistetaoliste motiividega, roosidega, kiri (Kaarma, Voolmaa 1981, lk 285). Kiri käis mõlemal pool ülevalt pahkluuni, kus jagunes keskelt kaheks ja jätkus ühe otsaga kannani, teisega varvasteni (Manninen 1927, lk 450).

Jalatsid

Jalatsiteks olid nii naistel kui meestel tömbi ninaga pastlad. Neid valmistati peamiselt veisenahast, väikelastele ka pargitud lambanahast. Väga tähtsaks peeti, et nöörid oleksid hästi valgeks pleegitatud. Nagu näha allolevalt jooniselt 4, oli Tõstamaal pastlapaelte sidumine naistel ja meestel erinev. Pidulikeks jalatsiteks olid mustad kingad.

Joonis 4. Pastlapaelade sidumine (Manninen 1927, lk 462)